19. juuli 2011

Hommik oli pilvine.
Pärast hommikusööki jalutasime laagripaigast veidi edasi ja meie üllatus oli suur, sest...

meid lummasid kaunid valgest liivakivist kaljud.
Need on kindlasti ühed ilusamad paljandid. Nende vanuseks arvatakse 300 miljonit aastat.

See on Sietiniezise kalju.

Need augud on teinud erilised mesilased, kes siin pesitsevad.


Telgid on öisest sajust juba kuivanud ja ongi aeg laager kokku pakkida ja teele asuda.

Väike peatus.

Teel Valmiera suunas ületasime Ümera jõe ja meenutasime muistseid kangelasi.

See jõgi ei ole eriti sügav.

Siin peaks Ümera jõgi suubuma Gauja jõkke. Suundumegi seda uurima.

Ja leidsimegi!

Valmiermuižas (Valmiera mõisas) maitsesime kohalikku kesvamärjukest.

Valmiera kesklinnas valisime ühe söögikoha ja

seni kuni meile toitu valmistati külastasime Valmiera Püha Simana luteriusu kirikut.

Ronisime ka kiriku torni.
Siin kiriku tornis langes 26. mail 1919 Valmiera vabastamisel lahingus Punaarmeega Viljandi Kooliõpilaste roodu reamees Viktor Anderson.

Valmiera (27300 elanikku) asub Gauja jõe kaldal ja on Vidzeme regiooni suurim linn. Siit on Eesti piirini 50 km.

Toit maitseb hästi!

Valmiera ordulossi varemed. Orduloss ehitati Valmierasse 13. sajandil ja põletati maha Põhjasõjas.

Tee äärs õitses tatar.

Käisime liivlaste pühas paigas Zilaiskalnsi mäel.

Mägi on Vidzeme piirkonnas kõrgeim. Kõrgus merepinnast on 126 m. Mäe jalamilt tippu 66 m.
Mäe otas asetses võimas vaatlustorn, mis aga kahjuks oli suletud. Seda vaatetorni on kasutatud ümbruskonna tulekahjude avastamiseks.

Oleme jõudnud kauni neobarokse Dikli lossi juurde. Praegu on lossis hotell. Lossi ümritseb ka kaunis park.

Kas oleme ikka õigel teel?

Oleme läbi sõitnud 70 kilomeetrit ja jõudnud Burtnieki järve äärde.
Telgid püstitasime kanali liivasele kaldale.
Toidu valmistasime priimusel ja kasutasime kanalist võetud vett.