Toimkond valmistab hommikusööki.
Rattad tuleb sõidukorda seada. Jätkame teekonda Mazsalaca poole.
Peatus Vecates.
Käisime poes ja üks ratas vajas väikest remonti.
Mazsalacasse jääb siit vaid 10 km.
Suur maantee, mida mööda me sõitsime oli huvitav, sest tee äärde jäid algul lehiste ja hiljem tammede alleed. Vecate lähistel oli lehiste otsas suurel hulgal kurgede pesi.
Kaardilt võib uurida meie teekonda.
Tore seiklurada meelitas oma osavust proovile panema.
Olemegi jõudnud Mazsalacasse (Väike-Salatsi).
Külastasime Valters Hirte puuskulptuuride näitust. Enamus nendest skulptuuridest olid kuradid ja iga kujukesega käis kaasas legend, mis oli peidetud kuju sisse.
Leidsime toreda nimega söögikoha. "Lacplecis" on eesti keeles karutapja.
Salaca jõe kaldaäärsel imetlesime ühte Burtnieki kihistu paljandit.
Kuidas elad lätlane?
See on hilisklassitsistlik Valtenbergi mõisahoone Mazsalacas.
Väike peatus. Siin kulutasime oma viimased latid.
Kas tõesti Eest piir? Mis sealt siis ka paistab?
Ega Sa midagi ei kaotanud?
Piiril toimus pidulik rivistus.
Oleme jõudnud Jäärja mõisa.
Esimesed teated sellest mõisast pärinevad 1442.a. Mõisal on olnud palju omanikke. Viimane neist oli Johannes von Ungern-Sternberg. Praegu paikneb mõisas metskond.
Vaata kui uhke!
Edasine teekond kulges metsade vahel.
Kilomeetrid aina lendasid!
Oleme jõudnud Reiu jõe Rae paisjärve äärde. Vesi oli mõnusalt värskendav.
Siia püstitsime oma telklaagri.
Viimane ühine õhtusöök.
Õhtune aruanne.
Lätimaal sõitsime 200 km ja täna läbisime 74 km. Tasuks raske päeva eest - lonks läti õlut.
No comments:
Post a Comment